Andreas Krigoltoi

• Lihula viinavabrikule jätkusuutliku lahenduse leidmine siidrikoja näitel
• Juhendaja: Toomas Tammis ja Tarmo Teedumäe
• Arhitektuurne projekt
• 12xA1 ; Asendimakett 1_500 ; Hoone makett 1_100

Eestis ja mujal maailmas on üha laiemat kõlapinda leidmas hüljatud ja räämas seisukorras hooneressurss. Eestis on ligi veerand meie ehituspärandist kehvas või lausa avariilises seisukorras. Piirkondlik ruumiline eripära ja identiteet ähvardab hääbuda – kohavaim on ohus. Tegemist ei ole isoleeritud probleemidega, vaid rahvastiku kahanemise kaude tagajärjega, mis on kõige kriitilisem maapiirkondades.

Tänapäevasel globaliseeruval ja muutuval ajastul on tähtsamateks ruumilisteks küsimusteks energiatõhusus ja hääbuv ruumiline identiteet. Uute tehnoloogiate tulek ja üha kiiremini muutuvad ruumivajadused nõuavad adaptiivset lähenemist. Parim viis, millegi säilitamiseks ja eluea pikendamiseks, on leida sellele uus funktsioon. Adaptiivne taaskasutus tegeleb olemasolevale uue funktsiooni leidmisega, mis aitaks pakkuda paindlikumaid lahendusi meie hääbuvale ruumi-identiteedile. Töös analüüsitakse erinevaid adaptiivse taaskasutuse vorme ning luuakse erinevate näidete põhjal raamistik, kuidas sekkumistega on võimalik olemasolevas parim esile tuua.

Käesoleva magistritöö eesmärk on leida jätkusuutlik lahendus Lihula viinavabrikule ning pakkuda Lihula linnale positiivne väljavaade, seda nii hääbuvale miljööväärtuslikule keskkonnale kui ka üleüldisele elanike arvu kahanemisest tingitud tagajärgedele.

Kahanevad väikelinnad ning hääbuv miljöö käivad käsikäes. Muinsuskaitse kaitsealad on küll olemas, kuid tihtipeale puudub visioon, kuidas selline olukord ümber pöörata. Töös analüüsitakse asukohana juba muinasajal tekkinud Lihula linna. Analüüsi käigus selgitatakse välja Lihula probleemsed kohad ja kirjeldatakse lähemalt Lihula lugu. Selle tulemusena selgub, et sõltumata veidi pessimistlikust väljavaatest, on Lihulas potentsiaalseid kohti, mida rakendada ning esile tõsta. Lihula vajab oma nišši, et üleüldises mõttes laiemal maastikul silma paista ja et mööduvat turisti linna külastama meelitada.

Magistritöö kirjutamisel on peetud oluliseks läheneda ehituspärandi ja kahaneva väikelinna problemaatikasse laiahaardeliselt. Eraldiseiseva lahenduse asemel sooviti luua lahendust, mis toetuks juba olemasolevatele struktuuridele ning looks eeldusi järgnevateks toiminguteks. Ühtpidi tähendab siidrikoja loomine Lihulasse uusi
ettevõtluse võimalusi, kuid teisalt loob see ka niši olla midagi enamat ning loob eeldusi sotsiaalsemaks läbikäimiseks. Adaptiivne taaskasutus mängis pakutud lahenduses olulist rolli uue ja vana paindlikumal integreerimisel ning aitas seeläbi luua minevikku väärtustavat kaasaegset keskkonda.