Otsi lõpetajat:

Carol Katkoff

  • Vabade kunstide teaduskond
  • Kaasaegne kunst
  • MA
  • Tuul puhub ilmast ilma üksildase täpi peal
  • Juhendaja: Laura Kuusk
  • installatsioon, leitud materjal, klaas, kile, koormakate, 9 videot (6 ekraanil), heli
  • 2 x 1,8 x 2m

Käesoleva aasta alguses alustas kunstnik rännakut koos oma kaaslase ning nende kahe koeraga mööda Hispaania lõunarannikut Cádizi  suunas. Ilmastik ei olnud soosiv, sest tihti sadas ning alalõpmata oli tuuline. Omamata telki, pidi leidma kõige veidramaid ulualuseid, nagu suletud rannabaaritagune duširuum või sadamakohviku katusealune. Maurice Merleau-Ponty on kirjeldanud, kuidas me ei tea mitte läbi oma intellekti, vaid läbi oma kogemuste. Onn sümboliseerib turvatunnet, mille kunstnik omale läbi selle ehitamise tagantjärele tekitab. Turvatunnet ei pruugi onn sümboliseerida paljudele, sest üldiselt ei ole vaja tüüpilisel lääne ühiskonna liikmel leppida sedavõrd vähesega. Seeläbi kujutab onn ka kunstniku omailma, olles esilekerkiv element tema viimase aja mõttemustreis. Kellegi omailm pole aga päris tema oma. Kunstnik jõudis koos kaaslastega majja, mille nad mõneks ajaks ära skvottisid. See maja ei olnud enam sümbol, vaid reaalselt eksisteeriv koht, kus sai tunda ennast turvaliselt ning kuigivõrd koduselt. Tuul tuli seal tihti põhja poolt, mille tulemusena kisus ilm tormiseks. Ilmast, mida hakkaski kujutama tuul, polnud justkui kunagi pääsu. Kaadrid majast ning selle ümbrusest on kunstniku osalt lahti kangutatud omailm, liikudes edasi elementidesse, mis tekitavad meis sarnaseid konnotatsioone, kuna igaüks meist – pea kaheksast miljardist – omab inimloomust. Me sarnaneme üksteisele rohkem, kui tunnistada suudame. Inimene liigina ei pruugi tunduda kõige heatahtlikum olevus, arvestades vägivalda nii keskkonna kui üksteise vastu läbi ajaloo. Indiviididena kipume olema aga head ning jagama omavahel rohkem kui pealtnäha paistab. Aastal 1992 tegi kosmosesond Voyager 1 Maast rekordkauguselt pildi, kus maakera oli vähem kui pikslisuurune. Carl Sagan nimetas foto Kahvatusiniseks Täpiks ning kirjeldas sellest inspireeritud raamatus, kuidas igaüks meist, kes eales on elanud, kuulub selle imeväikse täpi peale ning ehkki meie kodulava suurel kosmilisel areenil üsna tähtsusetu on, käib siin lõputu püüd ennast igavikustada selle asemel, et üksteisest hoolida. Tuul aga, mis meie täpi peal pea kõikjale jõuab, teab meid kõiki ning tema jaoks oleme üks ja sama. Tuul kui loodus on meist lõppude lõpuks nagunii üle. Onnis on kunstnikul tuule eest vari. Tuul aga, kulgedes koos ajaga, unustab ühel hetkel ära, et keegi seal onnis oli.

Näitusevaated:

Foto: Martin Buschmann
Foto: Martin Buschmann
Foto: Martin Buschmann
Foto: Martin Buschmann

Videonäited:

Videolõik 1.
Videolõik 2.
Videolõik 3.