Eliis Laul
- Vabade kunstide teaduskond
- Kaasaegne kunst
- MA
- “Nahk, mis katab linna”
- Juhendaja: John Grzinich ja Oliver Laas
- Digitrükk tekstiilil, heli
- 4 tekstiili mõõtudes 150 x 560 cm
Antud töö idee tuleneb Paul Valéry teosest “L’Idée fixe”, kus ta sõnab, et “Miski pole inimeses sügavam kui tema nahk”, mis lubab mul tõmmata paralleeli mitte üksnes inimkeha, vaid ka taktiilse nägemise ja linnakogemuse kujunemise vahele. Võib öelda, et ka igasuguse fotograafilise kujutise teke on omamoodi justkui kokkupuutepunkt vaadeldava ja vaatleja vahel. Sel puudub võime vaadeldavat läbistada, olles nii alati üksnes pildiline representatsioon ükskõik millise nähtuse pinnast. Me ei jõua pealispinnast kunagi kaugemale, kuid kui meenutada Valéry sõnu, siis ehk polegi selleks tõelist vajadust? Linn, kui meie ülim igapäeva keskkond, on minu jaoks seetõttu ennekõike taktiilselt mõõdetav ja kombatav fassaad, mis ühteaegu varjab, ent on teisalt “totaalselt alasti” vaataja silmade ees. Iga muutus, mis temas aset leiab, toimub minu silmis selles vahealas, või tema niinimetatud nähtamatul nahapinnal, mis ei ole ei seespidine, ega välispidine, vaid üksnes asjade kogemuslik piirjoon. Ma mõistan linna seega üksnes ja ainult teda füüsiliselt läbides ja teda silmadega “puudutades”, mis omal kummalisel kombel on kõik, mis ma temast eales teadma pean.
