Helena Lepik

• Sügavale sohhu mataksin viimse kui ühe Konnu
• Juhendaja: Jaan Toomik
• Installatsioon ja maaliseeria

Töö kontseptuaalseks ideeks oli lähtuda kunstniku hingeelust kui samaväärilisest eraldiseisvast kunstiteosest, mis hõlmab traumaatilise sisuga mälupilte, et harutada kiht kihi haaval lahti minu isiksuse olemusega seotud eksistentsiaalse ebakindluse problemaatika tagamaid. Traumast on võimalik vabaneda läbi katarsisliku hingepuhastuse, mille teejuhatajaks on minu surnud lihase isa kuju võtnud lohutajast sametine ronk. Selle tundmuse näol tõestan, et inimesega, kes siit ilmast on juba lahkunud, jääb sügav hingeline side ja kaitse alati püsima, kui leinaga kaasnevad ebameeldivad mõtted ja emotsioonid on pika protsessi vältel lõpuks oma mõjuvõimu kaotanud. Antud teos on ülendavaks hoiatuseks neile, kes lõhestavad oma kõripaelu, et kraapida verega seintele ja lootuseks neile, kes ihkavad taas oma räpased seinad mahedast valgusest läikima nühkida.

Ritualistlik installatsioon: Heintest ja okstest linnupesa, puidust tootemid, hirve pealuud, vihmavarjude raamid, lõuendiriidest kunstnikuraamat/päevik, puidust trepp