Kaarel Kuusk

• Parandamine kui ajajälg: Tähendust koguva ruumi otsingul
• Juhendaja: Tüüne-Kristin Vaikla, Kaja Pae, Jaan Tiidemann

Magistritöö vaatleb, kaardistab ja katsetab aja väljendustega ruumis. Pööratakse tähelepanu ruumi omadusele olla pidevas muutumises ning kujunemises. Seda muutumist väljendavad ajajäljed – aja möödumist väljendavad kulumisjäljed, lagunemine, parandamised, lisandused jne. Otsingute käigus muu hulgas dokumenteeritakse ajajälgi, parandatakse mööbliesemeid ning väljendatakse ajalist muutust joonises ja eksperimenteeritakse ajaliste muutuste võimalikkusega virtuaalses ruumis.

Käesolev töö suunab tähelepanu aja mõjule ehitatud keskkonna kujunemise protsessis. Töö lähtub arusaamast, et kogu protsess hoone kavandamisest selle lagunemiseni on terviklik ning sujuvalt seotud muutuste jada ajas.
Ajajälg on ehitatud keskkonna järk-järguline teisenemine, mis leiab aset inimese tegevuse ja looduse mõjul ning loob ajalist konteksti. Sinna alla kuulub näiteks kulumine ja parandamine. Viimane neist kahest on käesolevas töös kesksel kohal. Töös kirjeldatud viis etüüdi on praktilised katsetused aja ja ruumi omavahelistest suhetest ning väljendustest.

Viis etüüdi:
„Liivaringid“ on koreograafiline katsetus keha võimest aja kontekstis ruumi luua.

„Savitõmmised“ on Narva kunstiresidentuuri hoone kaardistus jälgimaks paranduste käigus tekkivaid tekstuure.

„Parandamine“ on disainiharjutus, mille käigus luuakse kolmele purunenud toolile uus kihistus ja seega praktiline väärtus. Viimase toel jätkub toolide ajaline perspektiiv.

„Punktpilved“ on meediumipõhine etüüd ajajälgede kaardistamisest, tekitades vastuolulise olukorra, kus on keskkond, mis allub ajalistele muutustele ning peaaegu identne virtuaalne keskkond, mis ei allu ajalistele muutustele.

„Fotoseeria“ on läbilõige autori fotodest, ekstreemsematest ning leebematest ajajälgedest, parandamisest ning ruumi kujunemisprotsessidest, mis järgnevad valmimisele.

Osas „Lisaaeg. Lisa aeg“ tullakse tagasi kahe eelneva etüüdi („Parandamine“, „Punktpilv“) juurde ning tegeletakse joonise näidete varal aja kujutamise problemaatikaga sisearhitektuurses joonises. Esimene neist („Muutused nelikvaates“) toob mõõtketi kõrvale ka ajaliste muutuste mõõtketi ning kujutab objekti erinevates staadiumides. Teine „joonis“, „Virtuaalne Theseuse laev“, sekkub hääbuvasse keskkonda, tuues selle virtuaalsesse reaalsusesse ning tegeleb ajaliste käivitamisete ja peatamiste kaudu ehitamise, lagunemise, parandamise ja joonestamise sünesteesiaga. Joonise kihid on indeksvärvide abil eristatavad, väljendades nende omavahelist ajalist järgnemist.