Kaisa Maasik
- Vabade kunstide teaduskond
- Kaasaegne kunst
- MA
- Tulbad, virnad, meelespead
- Juhendaja: Liina Siib
- Freesitud aukude ja süvenditega MDF, 51 leitud ostunimekirja, polüetüleen võrk; stereo heli; kunstnikuraamat
- 1 × 1.7 × 0.85 m; 10 min; 121 × 181 x 17 mm, 176 lk
Olen ostunimekirju leidnud 2015. aastast. Praeguseks on mul neid kogunenud ühe kaheksakümne. Minu lõputöö tulemiks on kollektsiooni käsitlev kunstnikuraamat ning kaheosaline teos. Kunstnikuraamatus on välja toodud kõikide kogusse kuuluvate nimekirjade skanneeringud, mida saadavad kontektsti avavad tekstid ning kogu põhjal loodud teoste dokumentatsioonid. Lõpus on esitletud ka kuuldava osa raames valminud Eik Erik Siku luuletused. Raamatu kujundus tõukus suuresti käsitletavatest teemadest: laigulised kaaned on tehtud siiditrükis, määrdudes kergesti ja talletades kokkupuuted lugejaga, lehekülgede vahelised varjud rõhutavad koopiamasinlikkust. Käsitsi köidetud raamatusse on kaasatud palju minu enda käekirjaga kirjutatud katkeid.
Meelespealaud on 51 kollektsiooni kuuluva ostunimekirja väljapanek, mille puhul võib märkmepabereid kätte võtta ja lähemalt uurida. Puitkiudplaadi tasapinnale on kantud käekirjadest pärinevad detailid, mille vahelistest taskutest kogutud materjal välja piilub. Meelespeade omanikud on minu jaoks teose kõige olulisemaks fookuseks. Minu jaoks toimivad nimekirjad sarnaselt ruumis kõlavatele lugudele. Üksnes vaatamisest ja käes hoidmisest piisab, et aimata, milline võiks olla inimene ja tema elu. Kuuldav osa on selle töö justkui ära teinud, manades kuulaja ette Eigi nimekirja põhjal tehtud portreed. Need rõhutavad, et oluline on mõelda paberist kaugemale.
„TULBAD, VIRNAD, MEELESPEAD“ kuuldav osa
Luuletused ja hääl: Eik Erik Sikk
Heliteos valmis leidmaterjali peal käekirjaanalüüsi sooritades. Grafoloogias jälgitakse kirja detaile: tugevust, suurust, kallet, jätkuvust, korrapärasust, kiirust, üksikute tähtede eripärasid ja sõnade vahelist ruumi. Olgugi et mul puudub selleks väljaõpe, püüdsin teose loomisel kirjamaneeri põhjal isikute iseloomujooni välja lugeda. Sarnaselt ostunimekirjadele, mis väljendavad inimese lühiajalisi vajadusi, iseloomustab käekiri nende omaniku ajutist meeleseisundit. Lugemise tulemusel saadud omaduste ja algsete nimekirjade põhjal lõi Eik luuletused, mis kostuvad vaheldumisi algsete nimekirjade sisudega.
MU TOAS EI OLE IIAL OLNUD LIIGA PALJU LAMPE
Mu toas ei ole iial olnud liiga palju lampe
Vajan valgust, ei saa olla ainult viisakas ja vaikne
Ja kui ma leban vannis, vahetades maske,
Ma maalin alati, ka siis, kui lihtsalt laisklen
Võime pikalt vestelda, kui pakud tassi head kohvi
Hommik on ilus ja õitsevad sirelid
Ma olen sind näinud siin nii palju kordi
Aitab neist pilkudest, ütle siis midagi
Nii kaua sadand roosat vihma
Sest läbi puurida on hirmus raske
Ma tahaks, tahaks korraks lihtsalt
Teha nii, et saal jääks vaikseks,
Kui loeksin proosat või mõnd valmi
Ja siis poole sõna pealt ma suleks suu
Ning lahkuksin
Oi, kuis nad vihastaks!
See on ainult nali, ma ei kirjuta
Usu mind, ma olen püüdnud muuta
Kaost, mis väljaspool mu udumüüri laiali
Siis mõistsin, oleme kõik sama nägu temaga,
Tahtes üha mugavamalt elada
Ning teistel seda lõbu ära keelata,
Ja pö örsin uksepiidal tagasi
Aitab asja ees teist taga
Enda hingetute asjadega täitmisest
Vahel kõik mu soovid näivad aga
Asjatud ja väikesed
Me võiks segipäi ja paljajalu
Mööda poonitud parketti tormata
Ja mängib muusika
Ja tuled kustuvad
Kui lõputute mootorite kohin ära puhub nad
Ja lausuksin ehk miskit rumalat ja suurt
Ning sa ei usuks mind, kuid noogutaks
Sel hetkel ma ei sooviks miskit muud
Ning astuks edasi, kui hommik varje koolutab
Niiskel asfaldil
Hoonete suletud laugude all
TÄNA TAHAKS MIDAGI HEAD!
Täna tahaks midagi head!
Kõik suured toimetused võivad oodata
Need hommikud liig kallid, kallid, kallid
Anda ära
Täna tahaks ainult head!
On raske homse piire hoomata,
Las olla hallid, hallid, hallid õhtud
Mõni teine öö
Me istuks lehtlas ning õitseks nartsissid
Paar sihti veel jäänud, mis püüda, kus püüelda
Kuid terve maja lõhnab nagu õunakook
Sa lõunal looklevaid teid pidi koju tuled korraga
Ja ma ei taha keskenduda millelegi muule
Me lihtsalt jutustaks üle laua
Ei vaja kaua, et see mured sirgeks klopiks
Kolmveerandi või tunni lausa
Et kõmaks selgeks ilm me mälusopis
Ja rohkemat ei saakski sulle lubada
Sest inimesed muutlikud, neis palju ebatäiust
Muudkui tuulavad mu aia tagant mööda
Nii palju suutmatust ning valju väiklust
Huulte pruukimist, et tühje sõnu öelda
Ma raputan kaneeli kõige peale
Kui taigen valmis, küpsised on laotud põhjaks
See tuleb hea, sest vähemasti teame,
Kuidas lollidelt saaks raha ära võtta
MA ÜTLEN OTSE, OTSE
Ma ütlen otse, otse
Et pilt on paigast, see
On kaetud liigse vahukoorega
Ladund kortse, kortse
Hallus minu laubale,
Kui rinda pistan tema pahupoolega
Igal hommikul, kui kannatusi varun hoolega,
Et tuleks armastus ja töö ja valu kooleks, ma
Üritand vahtida suuremat formaati,
Kuid see on muutlik ning nii külm
Kes suudab kanda muredat nomaadi,
Kel uutest nägudest on saanud küll?
Ja suurtest sõnadest on kõriauguni,
Need võ ivad liiga tagaselga salvata
Neis miskit võltsi, miskit laigulist,
Mida parameetrites ei suuda hallata
Mu päev saab läbi, laman vaikuses
Joon miskit head ning paitan kassi
Kuid mingi hoomamatus noorkuulaikudes
Ta laintes kahkudes hing keerdub sassi
Ning kardab lahkuda liig varakult,
Veel enne, kui saan selgeks mõelda end
Ta matan lootusse, et igapäevas karastub
Kord kindlas koldes lõõmab ehk
Ma aastaid olen õppind reegleid,
Kombeid, sügavust ja kõrgeid vaateid,
Kuid iga koiduga need jälle pöörduvad
Kaikaid kodaraisse langeb, rünku teele
Ma jälle puhun surnuks tule oma töö laual
Ja lähen lööduna
Ning olen õnnelik, kui lihtsalt õhtuks söönuks saan
TÄNA ÕHTUL JAGAN ÕHKU
Täna õhtul jagan õhku
Teiega ja istun laua otsas
Naeratustel ei näe lõppu,
Kuni keegi järsku torkab
Võid tunda esimese kevadsooja lõhna,
Kui piisavalt pingsasti vaatad
Elutoa seintele valgunud valgust,
Mille niisama lihtsasti kaotad
End üle korstende ja laternate laotan
Imades endasse varje ja kaugust,
Mis kord väsinud laugele võõpan,
Suutmata kuulata vaimutut vaikust
Anna mulle miski, mis on päris
Värvikas ja helge, käegakatsutav
Veel paar nädalat, ma pole väsind
Ja kui ütlesingi nii, siis ma ei vastuta
Põrand on laava
Ma ei tohi nõnda madalale langeda
Ma ainult kõrvetan varbaid
Natuke, te teate, võtan kõike naljaga,
Te näete, ma ei kannata
Ei lähe kuhugi, veel jaksan vaadata
Neid välke mööda taevast
Ja kui järskun sajan alla
Kõige täiega, ma oleks seda ette kahtlustand
KAS NÄETE LÕÕMA, MIS SILMAPIIRIL HELENDAB?
Kas näete lõõma, mis silmapiiril helendab?
Mina näen
Suuri mõtteid vastu prilliklaasi veretab
Iga päev
Tahaks kõike seda teie hoolde jagada
Nõnda palju hüüde, oleks patt neid maha magada
Enne kui öö hüübib, ma ei kahtle, häält ei tasanda,
Süütan küünlad, et mu naer võiks kaugemale kajada
Te öelge ise, mida paremat
Võ iks olla veel, kui jõuda koju
Alles siis, kui varahommik valendab
Ja piidleb loiult,
Kuidas läbi pargi jalutan
Apelsinisalude all värsked mõtted ärkavad
Ning kivimüüril uue päeva väiksed rõõmud välguvad
Mu hallis peas erk mõistus veereb vabakäigu peal
Ja sunnib taaskord kohutavat ilu märkama
Kui hommikute vines sinu aknaklaasi koputan
Linnas, mis kultuuri kanges kohvitassis alla loputab
See pidi olema ehk ime, tundsin, et me peame kohtuma
On ununend, mis öelda tahtsin, vaid, et oleks lohutav
See hetk, või ütlen kõike ainult poole sõnaga
Ning sammastiku varjus laused lihtsalt hästi kõlavad
Ja tulevik on keeris, seda teame mõlemad
Ringiratast lõõmvad leegid, milleks siis veel kõhelda
Üks on kindel, tahtsin kõnelda.
Tõin mõned vahemärkused ja selle raamatu
See neljas lõik siin, usun, et sa kahtlemata samastuks
Kuid nüüd pean lahkuma
Mul jäänd üks vaatemäng veel õhtul näha
Kolmes vaatuses, ma kahtlustan,
Oraator sööb sel korral sõnad ära
Projekti aitas finantseerida Eesti Kunstiakadeemia Üliõpilasesindus.
