Liisi Küla
- Vabade kunstide teaduskond
- Kaasaegne kunst
- MA
- "Valguse heli"
- Juhendaja: Raul Keller
- Heli ja video installatsioon
- 6' 7''
„Valguse heli“ on umbes kuue minuti pikkune installatsioon, mille eesmärgiks on stimuleerida tajusid ja tekitada omamoodi sünesteesia helist kui visuaalsest kujundist.
Selle teose kandvaks osaks on heli, mida saame tajuda nelja kõlari ja kahe ekraani kaudu. Teose visuaalne osa ehk video on tehtud pika säriajaga fotodest, mis on hiljem kokku monteeritud liikuvaks pildiks. Ligi 2000 pika säriga fotot on tehtud pimedas ruumis, pildistades väikeseid liikuvaid valgusallikaid. Läbi kirjeldatud töömeetodi saavutasin selle, et videole jääks tumedam taust ja liikumine.
Mitte ükski pildistatud foto ei ole läbinu pilditöötlusprogrammis järeltöötlust. Enamik järeltöötlusest, sealhulgas video kiirus ja kontrast, on lisatud videotöötlusprogrammis.
Pildistatud fotode järjestus on sarnaselt animatsioonis kasutatud meetodile samasse järjestusse pandud videotöötlusprogrammis Adobe Premiere Pro. Siiski ei saa seda videot nimetada animatsiooniks, sest piltide vahetumine toimub hüppelisemalt – kohati on liikumine aeglasem, siis jälle kiirem. Sellise video eripära on taotluslik ja visuaalselt gif-i32 meenutav stiil, mida olen kasutanud ka oma teistes teostes, näiteks heli- ja videoinstallatsioonis „Por Enquanto“.
Visuaalne pool seisneb valguse liikumises kahel ekraanil, teose heliline pool joonistab samu kujundeid läbi mitmekanaliheli. Idee teostamiseks kasutasin Max Msp programmi, mille parameetritega sünteesisin abstraktseid helisid. Kui pika säriga piltide teostamiseks liigutasin kaamerat, siis helide loomisel liigutan sarnaselt kursorit Max Msp programmis, kopeerides visuaalseid kujundeid. Kirjeldatud töömeetod võimaldab joonistada helisid läbi mitme kanali.
“Valguse heli“ on ruumiinstallatsioon, mille teostamiseks kasutan pimedat ruumi, et tekitada suletud silmadele sarnanev tunne. Võrdluseks võib ette kujutada pimedat metsa, kus nägemise asemel kuuleme helisid ja tajume ümbritsevat teiste meeltega. Valgusallikaks täiesti pimedas ruumis on kaks ekraani, millele eelpool kirjeldatud video on projitseeritud. Ekraanid asetsevad väikese vahega kõrvuti, nii et pealtvaataja saab kõndida kahe ekraani vahelt läbi ja näha videot nii paremal kui ka vasemal pool. Heli on suunatud ruumi nurkadesse. Kuueminutiline ruumiinstallatsioon on üles seatud TASE näitusel pimedasse ruumi, mida saab külastada vastavalt külastamisaegadele ehk sessioonidele. Teos on kogetav pidevalt, kindlat algust ja lõppu pole.
Me aktsepteerime peamiselt seda tegelikkust, mis on meile tuttav. Teistsuguseid reaalsusi on raske omaks võtta või ette kujutada. Näiteks värvipimedate inimeste või sünesteetide maailm on nende tajuerinevuste tõttu hoopis teistes varjundites. Pimedate inimeste hulgas on neid, kes tajuvad helisid väga detailselt, vahel ka värviliselt. Nende maailmataju on väga erinev nägijate maailmatajust, ühtlasi oleneb see sellest, kas nad on kunagi näinud või mitte – lapsena või noorukina maailma reaalselt näinud inimese taju on hoopis teistsugune kui inimesel, kes on sündimisest saadik pime. On loomi, kes näevad rohkem värve kui meie, näiteks Mantis-krevetid (stomatopoda), kellel on silmades 16 värviretseptorit inimese 3 vastu.
Inimesel on eristatud 5 meelt (traditsiooniliste vaadete järgi): kompimine, kuulmine, haistmine, nägemine ja maitsemeel. Taju on see, kuidas aju tajub keha ja teavet, mida maailm edastab. Käesoleva magistritöö eesmärgiks on vaadelda meie tajusid läbi sünesteetilise vaatenurga, tuues fookusesse heli visualiseerimise. Kirjaliku osa kandvaks ideeks on osutada tajude erinevusele ja kõigutada senist arvamust „tegelikkuse“ piiridest. Ühelt poolt on sünesteesia kaasasündinud erisus omane väiksele protsendile rahvastikust, teiselt poolt on mitmed kunstnikud kujutanud läbi loomingu sarnast tajude sümbioosi.
