Solveig Saar

• Jälg
• Juhendaja: Elin Kard, Johannes Valdma
• Videoinstallatsioon

Ma olen Tallinnas sündinud ja üles kasvanud. Kogu oma elu veetnud linnas. Seega ei saa öelda, et ma nüüd tunneks loodust tohutult palju ja oskaks nimetada iga lille, puu ja põõsa nime mis mulle ette juhtub.

Ma olin umbes kakskümmend aastat vana kui avastasin, kui väga mulle meeldib looduses olla. Et mu enesetunne paraneb märgatavalt pärast jalutuskäiku värskes õhus. Seostan seda teatud põliseestlasliku instinktiga. Sest on ju kogu aeg räägitud, et eestlased on metsarahvas. Ilmselt avastasin (või taasavastasin) sellel hetkel enda sideme loodusega, minu juured kui võib nii öelda.

Kujutlege vaid minu muret ja pahameelt, kui nende viimase nelja aasta jooksul näen ma aina rohkem tühje platse ja hõredaid kohti meie metsades. Kohast, mis ennem oli ilus ja paks mets on nüüd saanud surnuaed. Aastast-aastasse loen aina rohkem uudiseid sellest, et meie metsad on osade inimeste jaoks lihtsalt raha teenimise viis ning ei hoolita enam üldse kust ja mida maha võetakse.

Ma mõtlen järgnevatele põlvkondadele. Ehk kümne, kahekümne või isegi viiekümne aasta pärast soovib mõni noor neiu samuti enda juuri tunnetada…. Ja sel hetkel ei ole tal avastada muud kui vaid jälgi kunagi olnust.

Pildid installatsioonist, pildistas Martin Buschmann.