Angela Elizabeth Ramírez Fellowes

Magistritöö lähtepunktiks on kõnekäänd ‘Ilu on vaataja silmades’ –konstateering, et isiklik esteetiline kogemus on seotud ‘tajutava jaotamisega’ Jacques Rancière’i mõistes. Roland Barthes’i ‘punctumi’ mõistest ja Jane Benneti ‘elava materiaalsuse’ käsitlusest tõukuvalt püüan seetõttu avada Mateeria võimet ‘punkteerida’ meie tajutava jaotuskorda, kutsudes seejuures esile erinevaid efekte ja afekte, millest üks võib olla vaadatava vastupilk.

Pilgule vastates heliseva vaikuse kuulatamine lubab teadvustada iha suguluse ja läheduse järele [vahel]; ajendades otsima vastuseid küsimusele: miks vastata pilgule?

Olemise õrnades rütmides tõusis Mateeria vaikuses: see pole enam mina.–Otsides oma keha kaudu kohtumist skulptuuriga, oma kohaloleku kaudu videoga ja salapära kaudu luulega, on see installatsioon kutse tagasipöördumisele pilgu juurde, igatsus häälestuse ja intiimsuse järele [nende vahel]

IT IS NO LONGER I
 

It is no longer I 
who recognizes current time
as a wound:  
a presence that can be felt over the body,
seen,
even touched and carved upon,
and therefore 
thought about.
 
‘It’ hurts, ‘I’ observe.

It is opposition
that which makes us 
infinitely homologous,
yet one could argue
that such an encounter
could never be reciprocal.
 
Can ‘it’ feel us?

And even if it does,
is it condemned to be
unfelt, unnoticed, 
the absent?
 
What pierced me?

I am so numb,
I cannot begin to recall
what was just asked.

Pure affect, no effect.

To feel affect.
The challenge of our frenetic times,
suddenly disrupted by silence.

LUULETUSE VAJALIKKUSEST
Translated by Mihkel Kaevats  (Tallinn, 1983).

Miks on päriselt luuletust vaja?
Keele juhtimine püstitab end värsiks 
püüdes seda, mis ei anna end kätte.

Jälgi sõna, tema kohalolu,
tema vahetut vastust maailmale,
mis ise on haaramatu asjaolu,
mis sõna peab vajalikuks.

“Räägi”, ütleb ta.
Räägi neist jubedaist varjudest,
mis roomavad tunde poole, 
et libistada end me kehade alla.

“Räägi,” see nõuab.
Sest just rääkides
me koos püsitame
tähenduste Paabeli torni.

Ent mis siis, kui sõnad keelduvad
ent määratlemast?
Kui ma kutsun neid ühekaupa
ja nad tulevadki, kahtlemata,
ent kas lumehelbete kergusega 
talvehommikul?

Haihtuvad, nad peatuvad mu pilgu ees.
Nad otsustavalt libisevad mööda
tänava lõpu poole,
kergemeelselt suunda muutes,
säutsudes uinunud kastani
okste vahel.

Ja siiski, ja siiski…
Ma näen tsivilisatsiooni põhiosa
kadumas nende järjekindla raskuse all.
Sellest tuleneb luuletuse vajalikkus.