Anu Lehis

Minu teostes tulevad kokku kolm asja: minu armastus oma partneri vastu ning praegune hetk maailmas ja meie suhestumine ühes ja samas korteris. Need maalid on armastusest ühes ruumis pidevas konstandis dokumenteerides protsessi, liikudes kaasa peatumatult mööduva ajaga. See on klaustrofoobsest kodus istumisest, kus minu ainukeseks valikuks oli kas teha või mitte, manduda tegevusetuses. Teisel hetkel maandudes tema embuses, võttes pausi sunnitud tegususes kuhu me ise ennast panime.

Kui minu elu sellel perioodil oli väga repetiivne ning isegi igav, siis minu sisemaailm polnud. Need maalid väljendavadki seda, kordudes oma ikonoloogias, kuid erinedes oma emotsionaalsuse ekspressiivsuses. Meie üksteist hoidmas, maal maali järel, sama nagu päev päeva järel, kuid sellega kaasnevad tunded – olemas alatises liikumises, jäämata seisma ajakulu stagnatsioonis.

Maalid on eksponeeritud raamimata, sellisel toorel kujul nagu nad loodi. Nendest sai päevik, visuaalselt kujutades meid väändudes ümber üksteise talletades momente ajast otsesemalt ja kaudsemalt. Nendest maalidest sai midagi elavat – kortsudes põrandal, kattudes nii tolmu kui juuksekarvadega, meie hüpates üle nende liikudes läbi väikse toa kus ma maalisin.

Lõuendiriie on riputatud seinale narmendununa ja sellel on näha voltimisjooned nende transpordist nende loomepaigast galeriiruumi. See veelkordselt kinnistab minu jaoks nende maalide elusolekut – nad pole staatilised ning silutud, vaid robustsed oma presentatsioonis, ebatasased nagu elu ise.