Kirke Kalamats

Polariseerunud ühiskonna tundemärgiks on inimeste vastandumine üksteisele, mille üheks põhjustajaks ja süvendajaks on sotsiaalmeedia disain. Üksteisest kaugenevad inimsuhted viivad konfliktideni füüsilises maailmas. Ühiskonna kokkutoomiseks on vaja ühiseid kogemusi, samastumistunnet ja keskkonda, kus saab koos eksisteerida. Tugeva sotsiaalse kanga loojana tutvustan gaidide laagriruumi, kus saab edukalt luua väärtuslikke inimsuhteid. Töös üritan leida laagrikeskkonnas võimalusi, kuidas võimendada sotsiaalset kangast ning läbi ruumi pakkuda liitvaid kogemusi.

Uurin lähemalt nomaadide varjualuseid, erineva eesmärgiga autonoomseid laagrikeskkondasid, kontrollil põhinevaid ja vajaduspõhiseid laagreid ning vaatan lähemalt Eesti noortelaagrite maastikku. Spetsiifilisteks olukordadeks väljatöötatud ning ajas kestma jäänud lahendused annavad märku kvaliteetsetest ideedest, mida noorte telklaagri konteksti saab nutikalt ajale ja paigale omaselt kohandada. Avan erinevate laagrite tausta ning paigutan Eesti gaidide telklaagrid üldisesse laagrite konteksti, mis toob esile telklaagri ainulaadsuse Eestis. Gaidilaagri ühise ajakava ning funktsioonide laagrialale laiali jaotumise suurimaks väärtuseks on pidev liikumine erinevate paikade vahel, tänu millele kohtutakse paljude inimestega ning vahetatakse kogemusi, tekib ühtekuuluvustunne ja tihe sotsiaalne kangas

Disainilahenduses vaatan lähemalt paikasid, mille vahel liigutakse, ning lahendan võtmeruumid, mis igas sellises laagris esinevad, et ka paigad ise väärtuslike inimsuhete arenemisele kaasa aitaksid ning inimmõõtmele omaseid ruumikogemusi pakuksid. Laagrisse tulnud erinevad inimesed saavad hakata tugevat sotsiaalset kangast kuduma tänu pidepunktidele, mida pakub ruum. Erinevad vaatepunktid ruumis, mis pakuvad meile erinevaid nägemise ja tajumise viise, aitavad luua seoseid empaatilise mõtlemisega. Laagriala paigad mängivad osalejatele ootamatute ning ebatavaliste vaatenurkadega, et pakkuda erinevale kollektiivile samastumise võimalusi