Hanna-Liisa Lavonen

• Lõpetamata Lugu
• Juhendaja: Liina Siib
• Heli, installatsioon

Itk on tegevus, millel on mitu nime, tahku, väljundit, iseloomustust ning kultuurilist eripära. Itk, lament, nutulaul, laul, mantra, ulgumine, vingumine, palvetamine – antud rituaalsel tegevusel on palju ühiseid nimetajaid, seda leidub mitmete rahvaste seas igas maailma otsas, küll aga üksteisest veidi erineval kujul. 

Lamenteerimist võib nimetada kultuuriliseks metafooriks, kuna selle fraasid on seotud kontekstiga, viidates tavaliselt itkeja elukvaliteedile, küla seisule; kirjeldades suurt õnnetust või rõõmu; rituaalseid tegevusi nagu matused ja pulmadeks ettevalmistumine; saates põllutöid ja ehitamist. Sageli kasutatakse igapäevases kõnepruugis itku nimetuse asemel ligilähedast väljendit nutulaul. 

Itku kaudu suudab inimene luua ühenduse oma teadvustamatusega – võime isegi ehmuda või üllatuda sellest, mis meie hingemaailmas ja vaimuilmas tegelikult peitub. Itk kui vokaalne väljaelamine paneb meid mõistma, kuidas on võimalik ilma häbita end välja elada, üksteist motiveerida ja lohutada.